Red dog 

Selle filmi puhul vastab tõele ütlus, et lihtsuses peitub võlu. Süzee oli lihtne, aga tabav. Pean tõdema, et filmi alguses ma arvasin, et tegu on mingi õudusfilmiga. Mees tuleb baari ja kedagi ei ole. Ja siis on näha mehe varju, kelle käes on püss ja kes hakkab kedagi kohe-kohe tapma. Kuid asi oli õudukast kaugel. Välja hakkas kujunema hoopis südamlik, armas, hooliv ja naljakas jutt, kus oli ka peidus veidikene kurbust.

Mulle meeldis väga, kuidas seda juttu edasi arendati. Filmis kasutati nimelt välist tagasivaadet. Kui kõik need meenutused ja juhtumid oleksid toimunud õiges järjekorras, poleks olnud film nii kaasahaarav ja emotsioonaalne. Just nende inimeste meenutused tegidki filmi kuidagi omapärasemaks ja südamlikuks. Selles filmis ei olnud ka seda hetke, et ma nüüd tean, mis tuleb. Kõik oli ettearvamatu. Suur üllatus oli ka see, et jutt põhines tõsielul, mis tegi filmi kuidagi veel paremaks. Seega, ma nautisin filmi väga ja pean tõdema, et pool filmi ma lihtsalt nutsin.

Näitlejatööga jäin ma väga rahule. Kõik mängisid oma osa väga hästi välja. Kõige sümpaatsem oli muidugi koer oma raske tööga, aga peale tema veel vaimuks itaallane, koera omanik John ja südamlik naine Nancy. Veel mulle meeldis filmi muusika. Olid head laulud ja õigetel hetkedel.  

Kokkuvõtteks siis, et film oli super. 

Teine tulemine/The Second Coming

Film oli üpriski segane. Päris palju kordi oli selline mindfuck tunne. Filmi algus oli aga paljulubav. Sõjafilmid mulle tavaliselt meeldivad. Arvasin ka seda, et keegi saab surma ning eriti raske polnud arvata, et peale teiste oli ka Marcus üks surmasaajatest. Esimese mõistatus minu jaoks oli see, miks Thomas oma venda ei matnud. Kuid loogiline vastus sellele küsimusele oli, et ta ei tahtnud üksi olla. Kõik olid ju surnud. Mitte kedagi ei olnud enam. Thomas ei tahtnud tunda üksindust. Tal oli raske sellega leppida. Ma arvan ka, et Thomas ei tahtnud lihtsalt Marcusest ilma jääda. Tal oli raske loobuda oma vennast. Terve filmi aja lootis ja uskus Thomas, et Marcus ärkab ellu. Korduvalt üritas Thomas oma venda äratada, teda püsti seisma panna, temaga rääkida. Kuid asjatult. See stseen, kus Thomas ja Marcus olid öösel mingis vanas hoones, ma juba mõtlesingi ja isegi lootsin, et Marcus tõesti ärkab ellu. Ta liigutas oma kätt ja ta pea vajus Thomase õlale. Kuid ei midagi. 

Juurdlesin ka selle üle, kes oli see nähtamatu vaenlane. Mitte kordagi filmi jooksul ei näidatud teda. Lõpuks sain aru, et vaenlane oli surm. Seda Thomas ka kõige rohkem kartis. Metsas, kui "vaenlane" jälle tulistas, läks Thomas oma venna taha peitu. Siis sain aru, kui väga Thomas kardab surra. Filmi lõpus üritas Thomas oma vennale tõestada, et ta suudab lennata. Sellega ta hakkama ei saanud. Võib-olla sellepärast, et inimloomad ei oska lennata või siis sellepärast, et Marcuse joonistatud tiivad ei saanud valmis. Igas tahes, siis sai Thomas aru, et surm on paratamatus. Filmis oli ka ju lause: "Maailmas on kahte sorti inimesi: osad, kes on surnud ja teised, kes saavad surma."

Näitlejatööga jäin ma rahule. Rasmus Kaljujärv mängis tegelast väga hästi. Ainukene asi, mis ilmselt selle filmi puhul ei meeldinud, oligi segadus/keerulisus. Raske oli aru saada, mis toimub ja miks peategelane just nii käitub. Ise enesest lugu ja teema olid hea. Lihtsalt raske oli sellest aru saada.

Üldkokkuvõttes oli film normaalne. Mitte kõige parem, kuid mitte ka kõige halvem.