"Vahepealsed"

Ma arvasin juba ette, et sellel filmil on happy ending. Ma teadsin, et need mehed ja naised leiavad üksteist ja lõpuks nad jäävad kokku, aga ma lihtsalt ei teadnud, kuidas see täpselt juhtub. Seda ma arvasin ära, et laeva peal Willist ja Allisonist saab paar, Jayst ja Janest saab paar, et Neilist ja Lisast saab paar, aga Simoni kohta ma ei osanud midagi arvata. Vahepeal ma tõesti uskusin, et ta jääb Corliga kokku, aga laeva peal sain ma aru, et Lucy on Simoni jaoks see õige. Nüüd oli ainult küsimus, kuidas ta Lucyle seda ütleb. Üsna ette aimatav oli see, et Simon hakkab Lucy juurde jõudmiseks kalda poole ujuma ja tahab Lucylt vabandust paluda. Kuid seda ma ei arvanud, et helikopter tuleb Simonit uppumissurmast päästama. See oli kindlasti midagi uut. 

Filmis oli ka vihjeid, et film lõppeb nii nagu ta lõppes. Esiteks, kõik sai alguse klubis, kus olid nemad esimesed inimesed. Mingi hetk said mehed ja naised said omavahel tuttavaks. Willile hakkas Allison meeldima juba alguses, aga Allison oli suhtes. Tasapisi hakkas Willi ja Allisoni suhe arenema ja "kuumenema". Eriti oli seda näha siis, kui seltskond otsustas paljalt ujuma minna. Allisonil ja Willil vahel oli selline eriline "moment". Ja korraga tuli see, mida Will sisimas oli tahtnud. Allison võttis Willi käest kinni ja pani ta käe oma rinna peale. See oli ilmselge vihje, et midagi nende vahel on. 

Jane võlus Jay ära oma huumorisoonega. Alguses ma ei uskunud küll, et neist kahest midagi saada võib, aga näe, noored leidsid üksteist.

Neili ja Lisa suhe oli ka etteaimatav, nad nägid isegi sarnased välja ja käitusid ka samamoodi.

Simoni ja Lucy suhte esimesed märgid oli näha juba klubism, kuid Simonit ei huvitanud mitte keegi, peale Cori. Kuid kui nad ujumas olid, siis oli nende vahel ka eriline "moment", kuid see sai kohe rikutud. Ilmselt Simon sisimas tundis midagi, aga ta ei tunnistanud seda endale või ta ei olnud oma tunnetest siis veel teadlik.

Lõpp oli väga uutmoodi, aga sama ka armas.

"Seenelkäik"

Ütleme nii, et üks parimaid Eesti filme. Põhimõtteliselt terve film sai naerdud. Naljakaks tegi selle filmi need inimesed ja juhtumid, aga ka absurdsus ja Eesti valitsusest sarkastiliselt rääkimine. Kõike oli parajas koguses. Tavaliselt on nii, et Eesti komöödiafilmides kiputakse kõige sellega liialdama, aga selles filmis oli kõike piisavalt. 

Filmi tegelased olid eriti sümpaatsed ja toredad. Paljud tegelased kehastasid või meenutasid teatud tüüpe inimesi just Eesti ühiskonnas. Aadu Kägu oli selline saamatu mees, kes sõltus paljustki oma naisest. Nagu Viive metsasteenis ütles, et metsaski ei saa sinust rahu. Kuid just pressikonverentsil meenutas Kägu peaminister Andrus Ansipit. Oma kehahoiaku, oleku ja kõneviisiga. Samas oli ta ka selline tavaline Eesti poliitik, kes kipub varjama ja valetama asjade kohta. Lahe kuju oli ka Säk, kes oli niisama äge vend ja sageli ei jaganud toimuvast maad ega mütsi. Kuid kui oli käes oluline hetk, kus oli vaja kainet ja selget mõistust, tuli ta lagedale heade lahenduste ja ideedega. Ma arvan, et Säk kujutaski endast sellist tavalist Eesti inimest, kes sageli ei saa ka aru, mis toimub, aga kui vaja, siis tegutseb. Hästi oli esile toodud ka Üllar Saaremäe tegelane. Selline debiilik. Inimene, kes ei usu, mida talle räägitakse ning jääb enda arvamusele truuks. Selliseid inimesi on Eesti ühiskonnas küllaga. Minu arvates oli selle debiiliku osa väga hästi välja toodud. Tähendusrikkas roll oli ka Aadu Käo sibil Villu Koobaltil. Koobalt üritas ju kõike kinni pätsida, et mitte mingil juhul ei kaotaks Kägu inimeste poolset poolehoidu. Koobalti tegelasele sarnaseid inimesi on ka ju Eesti ühiskonnas piisavalt eriti just poliitikute seas. Üldse mulle meeldis see, et poliitikat ja Eestit juhtivaid inimesi ei mainitud ega kujutatud filmis otseselt. Seda oli tehtud nn "ümber nurga", nii saab iga vaataja ise mõelda, keda võis keegi kujutada. 

Hea koht oli ka see, kus Viive, Kägu ja Säk olid sõjaväe juures. Neist tehti kohe pilapilt ja kirjutati midagi naljakat, aga samas mitte midagi ütlev infot juurde. Eestis on ju ka nii. Eriti just Elu24 portaalis. Kirjutatakse sellest, millest tegelikult teadlikult ei olda.

Rahule jäin ma kaameratööga. Väga hästi oli filmitud. Eriti just kaklusstseen majas ja Aadu eksimine metsas.

Meeldis ka süžee. Film rääkis peamiselt ära eksinud inimestest ja tegevus toimus ka enam jaolt metsas. Kuid kordagi ei tüüdanud see ära ega polnud sellist momenti, et oleks igav hakanud. Sageli on filmide puhul see, et sellised korduvad tegevused/tegelased tüütavad lihtsalt ära. Selles filmis aga mitte. Sellepärast ma olen eriti rahul filmiga ja uhkeks teeb tunne, et eestlased on selle filmi teinud.

Näitlejatööga jäin ma väga-väga rahule. Kõik näitlejad kujutasid tegelaskujusid väga täpselt ja põhjalikult. Eriti meeldis Raivo E. Tamm, kes mängis saamatut ja sageli segaduses olevat meest väga hästi välja. 

Kokkuvõttes oli film väga-väga hea.

King Kelly

Ütleme nii, et mõttetu film. Mulle ei meeldinud. Point oli küll filmil olemas, aga see kuidas seda tehti, tundus mulle väga ajuvaba. Alguses oli naljakas, et kui lollid saavad mõned inimesed olla, aga aja pikku tüütas see ära. 

Esiteks: see tibi, Kelly, on ilmselt kõige lollim ja ajudeta inimene maamuna peal. Selliseid tegusid ja lauseid, mida tema ütles, on harva esinevad. Ilmselt üks põhjuseid, miks mulle ei meeldinud film ongi see, et Kelly tehti liiga tibiks ja lolliks. Pingutati veidikene üle. Nagu ma ennem ütlesin, alguses oli see tõesti naljakas, sest keda ei aja lollid inimesed naerma. Aga mida film edasi, seda vähem naljakam see tundus. Mingi hetk mul hakkas isegi kahju Kellyst. Jumal tänatud, et see ainult film on, sest muidu oleks see maailm küll hukas. 

Teiseks: selles filmis oli liiga palju pornograafilisi stseene. Olgu, kui neid on mõõdukas koguses, siis vabalt, aga selles filmis oli neid stseene kuidagi eriti palju. Seega, see ka ei meeldinud. Alguses mõtlesin, et näidataksegi meile pornot :D

Kolmandaks: närvidele hakkas ka käima see, et Kelly ja ta sõbranna telefoniga kõike filmisid. Jah, ma tean, et see pidigi nii olema, aga häirima hakkas ikkagi. Seda oli kuidagi liiga palju.

Neljandaks: filmi süžee andis ka kohti soovida. Näiteks, kes jätab haavatud inimese motelli niisama lebama. Olgu, kardad helistada ja vahele jääda. Aga kutsu siis lihtsalt kiirabi sinna motelli, ise lahkud ja oma nime jätad ka avaldamata. Siis ei juhtu ju midagi hullu.  

Kuid kui üritada aru saada filmi mõttest, siis ilmselt ongi see, et pidutseda tuleb mõõdukalt. Ja mis kõige olulisem, ärge jätke narkootikume autosse, sest film tegelikult keerleski selle ümber, et kadunud narkootikumid peab üles leidma, mida lõpuks ikkagi ei leitud.

Filmi lõpus ma juba lootsin, et Kelly saab aru, kui rumalasti ta on käitunud, aga ei. Millegi pärast arvas ta, et selle viedo peab just avaldama, sest muidu keegi ju ei usuks, et see kõik toimus. Tekkis kohe küsimus, et miks peakski tahtma sellist asja avaldada ? Aga õnneks see oli kõigest film. 

Enne, kui film algas, olid kommentaarid selle filmi kohta. Üks neist oli ka see, et "King Kelly" on kõike seda, mida "Projekt X" ei olnud. Peab tõdema, et "Projekt X" meeldis mulle palju rohkem, kui see film. Seal filmis oli kõike mõõdukalt ja point oli palju lahedam, aga "King Kellys" pingutati veidikene üle. Aga võib-olla on see kõigest minu arvamus. 

Näitljeatööga jäin ma iseenesest rahule. Leiti ilmselt kõige paremad inimesed antud rollideks. Lihtsalt tekkis küsimus, et miks Kelly osatäitja sellise filmiga üldse nõus oli, aga ilmselt see on see showbusiness. 

Film mulle kokkuvõttes ei meeldinud. 

 Metsiku Lõunamaa asukad/Beasts of the Southern Wild

"Metsiku Lõunamaa asukad" räägib ühest väikesest tüdrukust Hushpuppyst, kes elab koos oma isaga Vannis. Vann on koht, kus elavad inimesed, kes on muust maailmast eraldatud tänu tammile. Vannis on hoopis teistsugune maailm. Kõik on võimalikult looduse lähedane ja hoopis teistsugune, kui kaasaegses maailmas. Elanikud teavad ka seda, et ükskord tuleb suur torm ning kogu Vann on üleujutatud. Kuid Hushpuppyt ja tema isa see ei häiri.

Filmi kujutatakse läbi Hushpuppy silmade, kes näeb maailma hoopis teistmoodi, kui vanemad inimesed. Hushpuppy on väga iseseisev ja põikpäine tüdruk. Isegi liiga põikpäine. Kuid tema jaoks on maailm siiras. Hushpuppy isal on aga raske südamehaigus ning ta on suremas. Kuid Hushpuppy ja isa suhe ei muutunud sellepärast hoolivamaks. Muidugi mitte. Pigem nad tülitsesid omavahel ja näitasid oma põikpäisust. Kumbki neist ei olnud nõus kompromisse looma. Kuid sellest hoolimata nad hoolisid üksteisest. Ma arvan, et isa kasvatas Hushpuppyle iseloomu ja tugevust, sest isa teadis, et varsti jääb Hushpuppy üksinda. Isa valmistas põhimõtteliselt tüdrukut eluks ette, sest elu võib sageli olla karm ja tekitada raskusi.

Film rääkiski sellest, kuidas osa elanikke üritavad üleujutatud Vannis hakkama saada. Rasketes olukordades nad hoolitsesid üksteise eest. Nad võitlesid lõpuni välja. Kuid nende kannatus lõppes. Elanikud küll rääkisid, et nad ei taha "teise maailmaga" mingit pistmist teha ja tammi lähedale ei tohi isegi minna, aga seda Vanni mehed ikkagi tegid. Üleujutus ajas neid meeleheitele ja nii nad otsustasidki tammi õhku lasta. Mehed said aru, et muud võimalust ei ole, sest nad ei oleks kaua niimoodi elada saanud. Ma arvan, et nad tegid õige otsuse. Nad lasidki tammi õhku ja see õnnestus neil väga hästi. See tekitas aga suuremaid probleeme. "Teisest maailmast" tulid inimesed Vanni, et sealsed elanikud sealt ära toimetada, sest Vannis ei ole sobilikud tingimused elamiseks. Nii viidigi Vanni elanikud "teise maailma", kus neid raviti ja nende eest hoolitseti. See oli muidugi raske ja harjumatu, sest muutused olid suured. Vanni elanikele ei suutnud selle eluga harjuda ja nad otsustasid põgeneda, mis jäi minule suureks mõistatuseks. Miks nad põgenesid? Neile pakuti ju head elu koos heade tingimustega, samuti said nad ka meditsiinilist hoolitsust. Kuid võib-olla neile see ei meeldinud. Ju said nad siis aru, et see pole nende kodu, et nad ei taha nii elada. 

Põgenemine õnnestus neil hästi. Nad said õnnelikult oma koju, kuid Hushpuppy isa tervis oli tugevasti nõrgenenud. Tal ei olnud kaua elada jäänud. Ma arvan, et Hushpuppy ei tahtnud isast loobuda Ta kartis üksi jääda. Ta vajas hoolt ja armastust, seega ta otsustas koos teise tüdrukutega oma ema otsima minna. Läbinud pika vahemaa, jõudsid tüdrukud baari, kus Hushpuppy leidis naise ning ta arvas, et see naine ongi tema ema.. Vähemalt ta arvas seda, kuigi vihjed selleks olid olemas. Hushpuppy ja see naine said üksteisest ilma sõnadeta aru. Kumbki neist ei küsinud seda olulist küsimust, aga see oli kuidagi iseenesest mõistetav. Kahjuks oli Hushpuppyl aeg lahkuda-ta isa ootas teda. 

Filmi läbivaks teemaks olid ka tarvad/väljasurnud loomad, kes koguaeg lähenesid Hushpuppyile. Need loomad pidid ründama siis, kui inimese süda on nõrk. Nagu loomariigis kombeks on : tugevamad jäävad ellu. Nii saabusidki need loomad Vanni ja seisavad silmitsi Hushpuppyga.

Hushpuppy vaatas otse silma oma hirmule, sest koolis oli talle räägitud, mida sellised loomad teha võivad. Kuid ta oli oma hirmust üle. Loomad respekteerisid Hushpuppyt. Nad isegi kummardasid ta ees. Kuid Hushpuppy ei saanud nendega jääda. Nagu ta ütles: "Te olete mulle nagu sõbrad, aga ma ei saa teiega jääda, sest minu inimesed vajavad mind." Nii jätsidki loomad Hushpuppy rahule ja lahkusid. Kui see kõik toimus, olin mina surmahirmul. Ma tõsiselt kartsin, et need loomad teevad Hushpuppyile liiga. Seest võttis kohe kõhedaks. Aga ju siis see ongi filmile kaasaelamine. 

Hushpuppy naases oma isa juurde. Ta vaatas oma isale silma ja ta sai aru, et lõpp on lähedal. Sel hetkel nad mõistsid üksteist täielikult, kuid midagi polnud enam päästa ja isa suri. Nüüd teadis Hushpuppy, mida ta tegema peab. Nagu isa oli talle öelnud, et temast saab kunagi Vanni valitseja, nii ka juhutus. Hushpuppy teadis, et ta peab oma inimesed seal ära toimetama. Nii ta ka tegi ja päästis oma ja kaaslaste elu.

Filmi süžee oli väga hea ja põnev. Alguses oli raske aru saada, aga kui sain, elasin tegelastele kogu südamest kaasa. M arvan ka, et selle filmiga taheti öelda, kui õrn kõik on. Selle all ma mõtlen loodust, inimesi, elu jne. Kõigest võib hetkega ilma jääda. Suuresti oli kajastatud ka globaalsed probleemid nt kliimasoojenemine. Üleujutust tekitasid ju sulavad jäämäed.

Näitlejatööga jäin ma ka väga rahule. Väike tüdruk mängis oma rolli väga hästi ja ma arvan, et temast me võime tulevikus ka palju kuulda. Samuti meeldis mulle filmimuusika, mis väljendas ja andis edasi neid õigeid emotsioone. 

Film oli kokkuvõttes väga hea. 

Hold om mig/Hold me tight

Kindlasti üks šhokeerivamaid filme, mida ma näinud olen. Film šhokeeris mind nii väga, et peale seda olin ma nagu teises maailmas. Ma olin täiesti tuim, mul oli isegi paha, samas see avas ka silmad. Ma sain aru, et selliseid olukordi võib päriselt ka juhtuda ja sageli pole kedagi, kes takistas kiusajaid. 

Stseenis, kus tehti Sarale liiga, ei läinud keegi poisse isegi takistama. Kogu aeg on räägitud, et kui näete, et kellelegi tehakse liiga, minge vahele. See olukord filmis näitab selgelt, mida võid sekkumatus põhjustada. Kui kasutatakse kellegi vastu vägivalda, siis tavaliselt seda ei jäädvustata. Filmis aga Louise meelega jäädvustas seda, et mitte keegi kunagi seda ära ei unustaks, et see jääks alatiseks alles. Üldse Louise oli üks süüdlastest, sest tema alustas sellise kuulujutu Sara kohta ning see ajaski Mikkeli nii vihaseks. Louise oli kade. Ta oli kade oma sõbranna peale. Aga tavaliselt ei lõppe sellised asjad nii. 

Mikkel, kes tegi Sarale kõige rohkem haiget, kahetses väga oma tegu. Ta polnud tegelikult selline inimene, aga klassikaaslased kõik ässitasid teda. Kodus sai Mikkel oma veast aru ja ta oli piisavalt julge, et oma vanematele sellest rääkida. Ta tahtis ka Saralt vabandust paluda ning seepärast kirjutas talle kirja, mida kahjuks Sara lugeda ei saanudki.

Filmi lõpp oli samuti julm. Kui koolis oli see õudus toimunud, ma isegi kartsin, et Sara võib endalt elu võtta. Kuid ma lootsin ,et ta oma venna pärast seda ei tee. Sara ja ta venna suhe oli väga siiras ja armas. Nad hoolitsesid üksteise eest. Sara oli rohkem ema oma vennale, kui nende lihane ema iial oli olnud. Ma arvan ka, et Sara ei oleks endalt elu võtnud, kui ema oleks ta ära kuulanud. Sara hakkas emale juba rääkima, aga siis helises ema telefon ning ema mattus jälle tööasjadesse. Siis sai Sara aru, et muud võimalust ei ole. Kuid endalt elu võtmine on ju probleemi eest põgenemine. See ei lahenda midagi, kui sa endaga nii teed. Pere kannatab ju ikkagi.  Selline olukord tekitab raskusi, aga nendest oleks ikkagi üle saanud .Mikkel, Louise ja Hassan said ka ju aru, mida nad valesti tegid. Ega keegi neist ei olnud südames halb inimene. Lihtsalt juhuste ja tegevuste jada viis neid selleni.  Ma arvangi, et Sara tegi sellise valiku liiga vara.

Filmi juures meeldis mulle ka muusika. Oli õige muusika õigetes kohtades. Muusika tekitas selle õige emotsiooni. Samuti mulle meeldis filmi lihtsus. Kogu see jutt toimus ühe päeva jooksul, aga kõik sai ära räägitud. Vaataja sai vajaliku informatsiooni kätte.

Kokkuvõttes on film väga hea. Filmi peaks näitama ka õpilastele. Ma ei tea küll, kas väga noortele, aga 9.- 12. klassid saaksid selle filmi pointist aru küll. Kindlasti nende silmad avaneksid. 

Het leven uit een dag/Life in one day

See film oli hämmastav. Filmi mõte oli tõsiselt hea ja ainulaadne. Elada ainult üks päev, kogeda kõike ainult ühe korra - tundub päris ulmeline ja ka kurb. On ju nii palju asju elus, mida sooviksime kogeda rohkem kui korra. Benny ja Gini ei tahtnud samuti elus kõike ainult ühe korra kogeda. Nende armastus üksteise vastu oli nii suur, et nad ei suutnud üksteisest ilma jääda. Nad soovisid täisväärtuslikku elu, kus saab elada kaua ja kogeda kõike nii palju, kui tahad. Aga sellist elu sai elada ainult "põrgus" ja et sinna jõuda, pidi tegema midagi väga halba. Nemad valisid selleks inimese tapmise. Nad võtsid elu pimedalt mehelt, mis on kuidagi veel võikam. Nad ei mõelnud aga seda, et Gini ootas last. Võib isegi arvata, et nende tegu oli isekas, nad ei mõelnud oma väikese lapse peale. Aga tekib küsimus, et kas ise teeks midagi sellist ? Võtta teiselt inimeselt elu ära, et elada ise koos oma armasamaga pikka ja ilusat elu. Kas oleks selliseks asjaks võimeline ? Sama lugu on ka "põrguga". Kas põrgu on ikka see, mis me arvame ? Paha ja kõige halvem koht, kuhu sattuda peale surma. Filmis oli see ju lausa paradiis See film pani kõik senised arvamused ja tõeks pidamised kõikuma.

Armastus, mis oli Benny ja Gini vahel, oli väga armas ja üllas. Kui nad ei leidnud end "põrgus", üritasid nad üksteisest loobuda. Mingi hetk nad arvasid, et nad saidki sellega hakkama, kuid ei. Nad kunagi lõplikult ei loobunud. Ja kui nad bussis lõpuks kokku said, olid nad nii üllatunud, aga samas see oli ka nagu armastus esimesest silmapilgust. See õpetas nii mõndagi. Ei tasu nii kergelt loobuda. Siin peab paika ka lause : "If it`s meant to be, it will be."

Üldse õpetas film oma elu rohkem väärtustama ja nautima igat hetke. Ei tasu nii kergekäeliselt elu võtta. 

Miinus oli filmi puhul see, et Benny ja Gini kohtumine venis liiga pikaks. Vahepeal tundus, et rezišsöör oli suvalised stseenid vahele pannud peaasi, et peategelased veel kokku ei saaks. Lõpus oli juba see tunne, et camoon, saage juba kokku. Muidu oli aga kõik hea. 

Näitlejatöö oli väga hea. Matthijs van de Sande Bakhuyzen ja Lois de Jong mängisid oma karakterid väga hästi välja. 

Film oli kokkuvõttes hea. 

Red dog 

Selle filmi puhul vastab tõele ütlus, et lihtsuses peitub võlu. Süzee oli lihtne, aga tabav. Pean tõdema, et filmi alguses ma arvasin, et tegu on mingi õudusfilmiga. Mees tuleb baari ja kedagi ei ole. Ja siis on näha mehe varju, kelle käes on püss ja kes hakkab kedagi kohe-kohe tapma. Kuid asi oli õudukast kaugel. Välja hakkas kujunema hoopis südamlik, armas, hooliv ja naljakas jutt, kus oli ka peidus veidikene kurbust.

Mulle meeldis väga, kuidas seda juttu edasi arendati. Filmis kasutati nimelt välist tagasivaadet. Kui kõik need meenutused ja juhtumid oleksid toimunud õiges järjekorras, poleks olnud film nii kaasahaarav ja emotsioonaalne. Just nende inimeste meenutused tegidki filmi kuidagi omapärasemaks ja südamlikuks. Selles filmis ei olnud ka seda hetke, et ma nüüd tean, mis tuleb. Kõik oli ettearvamatu. Suur üllatus oli ka see, et jutt põhines tõsielul, mis tegi filmi kuidagi veel paremaks. Seega, ma nautisin filmi väga ja pean tõdema, et pool filmi ma lihtsalt nutsin.

Näitlejatööga jäin ma väga rahule. Kõik mängisid oma osa väga hästi välja. Kõige sümpaatsem oli muidugi koer oma raske tööga, aga peale tema veel vaimuks itaallane, koera omanik John ja südamlik naine Nancy. Veel mulle meeldis filmi muusika. Olid head laulud ja õigetel hetkedel.  

Kokkuvõtteks siis, et film oli super. 

Teine tulemine/The Second Coming

Film oli üpriski segane. Päris palju kordi oli selline mindfuck tunne. Filmi algus oli aga paljulubav. Sõjafilmid mulle tavaliselt meeldivad. Arvasin ka seda, et keegi saab surma ning eriti raske polnud arvata, et peale teiste oli ka Marcus üks surmasaajatest. Esimese mõistatus minu jaoks oli see, miks Thomas oma venda ei matnud. Kuid loogiline vastus sellele küsimusele oli, et ta ei tahtnud üksi olla. Kõik olid ju surnud. Mitte kedagi ei olnud enam. Thomas ei tahtnud tunda üksindust. Tal oli raske sellega leppida. Ma arvan ka, et Thomas ei tahtnud lihtsalt Marcusest ilma jääda. Tal oli raske loobuda oma vennast. Terve filmi aja lootis ja uskus Thomas, et Marcus ärkab ellu. Korduvalt üritas Thomas oma venda äratada, teda püsti seisma panna, temaga rääkida. Kuid asjatult. See stseen, kus Thomas ja Marcus olid öösel mingis vanas hoones, ma juba mõtlesingi ja isegi lootsin, et Marcus tõesti ärkab ellu. Ta liigutas oma kätt ja ta pea vajus Thomase õlale. Kuid ei midagi. 

Juurdlesin ka selle üle, kes oli see nähtamatu vaenlane. Mitte kordagi filmi jooksul ei näidatud teda. Lõpuks sain aru, et vaenlane oli surm. Seda Thomas ka kõige rohkem kartis. Metsas, kui "vaenlane" jälle tulistas, läks Thomas oma venna taha peitu. Siis sain aru, kui väga Thomas kardab surra. Filmi lõpus üritas Thomas oma vennale tõestada, et ta suudab lennata. Sellega ta hakkama ei saanud. Võib-olla sellepärast, et inimloomad ei oska lennata või siis sellepärast, et Marcuse joonistatud tiivad ei saanud valmis. Igas tahes, siis sai Thomas aru, et surm on paratamatus. Filmis oli ka ju lause: "Maailmas on kahte sorti inimesi: osad, kes on surnud ja teised, kes saavad surma."

Näitlejatööga jäin ma rahule. Rasmus Kaljujärv mängis tegelast väga hästi. Ainukene asi, mis ilmselt selle filmi puhul ei meeldinud, oligi segadus/keerulisus. Raske oli aru saada, mis toimub ja miks peategelane just nii käitub. Ise enesest lugu ja teema olid hea. Lihtsalt raske oli sellest aru saada.

Üldkokkuvõttes oli film normaalne. Mitte kõige parem, kuid mitte ka kõige halvem.